Hullutavad karusloomade sabad – kellele, kuhu ja miks?

Nende jõulude minevaim kaup meie äris olid sabad: rebase, hõberebase, kähriku, polaarrebase, ilvese. Värvitud ja naturaalsed. Pikemad ja lühemad. Pärlitega, karabiiniga, jne. Osteti endale ja kingiks.

Enamasti riputavad naised neid kottide külge, mõni julgem ka teksade või kapuutsi külge. 

mõned minu tehtud sabaehted on siin:

Kui minu küsida, mis on neis sabades maagilist, mis osasid naisi lausa hullutab, siis eks see ole sama mis paneb inimesi ka karusloomadest riideid kandma: lisaks ilule on karuslooma naha silitamine peaaegu sama tõhus kui kassi silitamine – see võtab ära halva energia.

Kel huvi, siis minu käest saab saba-ehteid ja saba-võtmehoidjaid osta igal ajal!

Neile, kes veel aru ei saa, kus sabasid kanda, lisan veel pilte laiast maailmast!

Mis maksab linnapea müts?

Eilne jõuluvastuvõtt Raekojas. Kõne on peetud ja linnapeale müts üle antud

Eile oli siis päev, mil ma lõplikult valmis naaritsamütsi Tallinna Raekojas toimunud jõuluvastuvõtul linnapeale pähe panin. Kokku läks siis kolm kuud hetkest, mil hakkasin inimestelt mütsiideid lunima. Meenutan, et see idee linnapeale müts kinkida, oli mul peast juba umbes kaks aastat.

Kokkuvõttes tegin sellise mütsi, mis oleks soliidne, sümboolne ja ka linnapeale sobiks. Edgar Savisaar osutus muhedaks linnapeaks, kes oli valmis ka proovi tegema ning tundus, et ka temagi jäi tulemusega rahule.

Üldiselt on müts selline riietusese, millest pikalt rääkida on keeruline. Müts nagu müts ikka! Siiski võiks avada natuke tausta linnapea mütsi kohta: see on valdavalt mustast naaritsanahast, sellel on sissepööratav kaela ja kõrvu kattev kopranahast krae, mida saab kasutada külmema ilmaga. Mütsi voodril ilutseb Tallinna vapp ja sissepoole on peidetud ka väike salatasku.

Minult on juba ammu küsitud, et „kuidas ma julgen Edgar Savisaarele mütsi kinkida, sest eestlased teda ei salli ja nii kaotan ma ju kliente“. Ma ei oska selle jutu peale midagi arvata: Eestis on kümneid disainereid, kes säravad presidendiprouale valmistatud kleitide taustal, nii Savisaar persoonina kui ka linnapea amet on minu meelest mõlemad tükimaad olulisemad tegelased siin väikeses Eestis.

Teine küsimus, mida kuulsin paarilt inimeselt pärast eilset jõulupidu, oli seotud nende inimeste huviga sarnast mütsi tellida. „Kui palju see maksaks,“ küsis näiteks üks soliidne ärimees.

Mis ma siis ütleks. Esiteks pole ma päris kindel, kas 100% sama mudelit ma kellelegi teha tahangi, vähemasti esialgu mitte. Las linnapeal olla see eelisõigus. Pigem ütleks nii, et kui ma olen pidanud kellelegi ainueksemplarina valmistama sarnast kallist ja kvaliteetsest karusnahaga mütsi, alustades nullist uue idee ja lõike loomisega, siis on hinnad jäänud 500-1000 euro vahel. Täpsemalt ei saa öelda seetõttu, et väga palju sõltub, kas mudel nõuab ühe, kahe või kolme naaritsa kasutamist. Odavamate karusnahkade nagu punarebane, kährik, lammas või jänes jt, mis samuti väga ilusad mütsimaterjalid, hinnad oleks muidugi soodsamad ja need algavad lihtsamate mudelite puhul 250 eurost.

Kui aga kasutada juba valmis lõiget, mille puhul tööd tublisti vähem, saab ilusa ja efektse läki-läki kätte ka alates 150 eurost. 

Kui huvi, astuge läbi ja arutame teie eripärast mudelit!

Rikume tabusid: kasukas ja vest võiks olla tehtud taljesse!

hea näide taljesse õmmeldud kasukast, taljet aitab rõhutada spetsiaalvöö

Me kõik teame, et kasukad pole kleidid. Ometi olen märganud, et keskmiselt iga teine naine, kes minult on vesti või kasuka tellinud, proovib jutu ettevaatlikult juhtida sellele, et „kas rohkem taljesse ei saaks“. Mulle see meeldib. Olen nüüdseks teinud juba päris mitu sellist pikka vesti ja poolkasukat, mis on Eesti professionaalsed köösnerid lausa vihaseks ajanud. 

KASUKAID EI TEHTA FIGUURI JÄRGI – kõlab nende surematu lööklause, mis võis ju kunagi ammu ka tõsi olla.

Nüüdne maailm on aga muutunud. Üksi naine ei taha, et kasukas või vest tema kaua trimmitud ja hästi treenitud keskkoha ära kaotaks. Mina ka ei taha. Seepärast olen hakanud võitlema tabudega ja püüdnud klientidele vastu tulla. 

ilus vest, kuid paljudele naistele ei meeldi, et nende kaunis keskkoht märkamata jääb..

Tuleb tunnistada, et kasukate taljesse õmblemine mul päris õnnestub! Tõsi, kleidiks neid ei muuda, kuid aimatava keskkoha saab siiski ära toonitada. Pikema karva puhul, mis paratamatult ka keskkoha ümaramaks muudab, saab kasutada muid trikke: vööd, nahast või kootud küljepaneele, jm.

Kui mõtlen sellele, et suudan teha midagi, mida vanad köösnerid põlastavad ja mis saledatele naistele rõõmu teeb, tunnen ennast siiski päris hästi!

Ma küll kahjuks pole jälle ammu oma valmistooteid jõudnud üles pildistada, kuid lisan kaks pilti, mis aitavad aimata, millest ma siin räägin. Kui tahate omalegi taljesse õmmeldud kasukat, astuge julgelt läbi!

Ärge kuulake eksperte, usaldage oma maitset!

Pole saladus, et jõulude eelne töösagin on köösneritel suht tihe. Mul on detsembris keskmiseks tööpäeva pikkuseks 16h ja viimasel ajal olen ka teinud mitu korda tööd hommikuni, et siis 2-3h magada ja otsast alustada.  Aga midagi pole teha: mulle meeldib mu töö, eriti meeldib, kui saan töötada öösel, sest siis keegi ei sega ja efektiivsus on 200% parem kui päeval!

Ja just eile, kui olin kell 03.00 lõpetanud 18h intensiivse tööpäeva, pannud järgmiseks kasukaks nahad venitusse, teinud valmis paar mütsi ning jõudsin isegi kella 9-ni hommikul häirimatult magada, helises telefon tundmatu numbriga. Toru otsas oli proua, kelle jopel sai umbes nädal aega tagasi kunstkarusnahast nässakas krae asendatud ilusa kährikuga.  Proua hääletoon lubas aimata halba. „Teie krae on praak, karusnahk on praak,“ kostis teiselt poolt toru. Ehmatasin kangeks. Ta oli olnud nii õnnelik kui krae ja jope kätte sai, peegli ees säras ja kiitis. „Tulge näidake, mis tal viga on,“ pakkusin. Proua aga ei soovinud näidata, kinnitas vaid, et olen teda petnud, sest ta käis eksperdi juures, kes kinnitas, et karusnahk on praak...

Vaadake seda Paris Hiltoni kraed, mis sarnaneb minu tehtud "praak" kraele. 

“Panin teile parima naha, ilusaima, mäletan hästi,“ kinnitasin omakorda. Tema aga jäi endale kindlaks: näidata ei taha ja kui ma peaksin oma pettust mitte tunnistama, soovib ta kohe kogu raha tagasi....

Panin toru ära. Küll oli paha tunne. Mis asi on praak karusnahk, seda ma ei tea. Pool linna kannab ruutsentimeetristest kõhutükkidest ja muudest jääkidest Hiinas kokkuõmmeldud kasukaid ja paistab olevat rahul. Mina panin kraeks ühe ilusa suure Eesti kähriku, kõige kohevama, mis alles paari kuu eest metsas jooksis. Ei lõiganud ei tükkideks, ainult kammisin kohevamaks....

Aga tundub, et keegi „ekspert“ kusagil teab, mis asi on praak karusnahk ja kuidas seda ära tunda.  Ja ma isegi ei tea, kas mul õnnestubki seda teada saada ....  Võin iga hetk teha sellele inimesele uue krae omal kulul, kuid enne peab ikka probleemist aru saama...

Vahel on aga lihtsalt nii, et inimesed kuulavad võõrast arvamust liiga palju. Kord umbes kahe aasta eest juhtus sarnaselt ühe mu hea ja ülisaleda kliendiga, kes sai kätte kauaoodatud rebase vesti, mille eripäraks tema soovide kohaselt tehtud villane vooder. Ta oli õnnelik vaid nii kaua kui koju jõudis. Seal teatas mees: sa oled sellega nagu mingi paks kera! Ja see sümpaatne naine helistas ning kurtis tõsimeeli, et olen talle teinud täiesti vale toote. Teda rahustada ei õnnestunudki, võtsime vaid paksu voodri ära ja panime tavalise. Poole aasta pärast tuli ta tagasi ja soovis taas paksu voodrit, kuna oli külm hakanud. Pärast oleme saanud headeks sõpradeks ja ta on tellinud veel mitmeid tooteid!

Kui keegi imestab, mida ma siis need 16-18h ööpäevas koos oma 3 abilisega teen, siis paar pilti viimastest töödest on siin

väga kaua aega on võtnud selle imearmsa ilvese poolkasuka tegemine....

see on siis rebase vest, klassikaline aga alt vähe kelmikama pikendusega..

Ärge igaks juhuks kõiki ettejuhtuvaid eksperte usaldage, mõni neist on vaid kade, mõni lihtsalt asjatundmatu. Usaldage ikka enda maitset ja olge endas kindlamad!

Savisaare müts on valmimas, isegi kaks!

10.novembril sai täis aeg, mil lõin kokku konkursi „otsime linnapeale mütsi“. Huvi oli teema vastu suur, mõni arvas, et teeme nalja, mõni jälle võttis liiga tõsiselt)).  Rahva tahtel sai müts välja valitud, ja nii kurb kui see ka mulle ei tundu, sai enim hääli tavapärasest kõrgem ja soliidsem läkiläki! Just see siin!

Kuigi läkiläkid pole just minu lemmikud, kuna neis üldjuhul napib elegantsust, on see mudel siiski päris hea kompromiss soliidsuse,väärikuse ja praktilisuse osas.

Kohe päev pärast konkurssi lõppu helistas ka Edgar Savisaare üks sekretäridest Katja ja uuris, kas mudel on välja valitud! Ja andis linnapea pea ümbermõõdu!

Nüüd siis olen mitu päeva nuputanud, mida selle mudeliga teha ja olen jõudnud järeldusele, et teen kaks eri mudelit: ühe sarnase läkiläki hõberebasest  ja siis veel teise: umbes sama kõrge ilma kõrvadeta naaritsast mütsi. Mõlemasse mütsi integreerin sümboolselt ka Tallinna linna sümboolikat. Las siis lugupeetud linnapea ise valib, kumba endale soovib! Või siis, kumb paremini Toompealt tema suunas levivate pahade mõtete vastu kaitseb (nagu soovitas üks Kesknädala lugeja).

Ja nagu lubatud, saab ka üks meie konkursi kuulutuse jagajatest ka endale samasuguse mütsi. Selleks õnnelikuks on fortuuna tahtel .....Guido Lindmäe!

Kahtlustan, et mitmed meie seas kannavad rebase asemel hulkuvate kasside nahast veste!

Mõtlesin väga kaua enne kui selle postituse julgesin teha. See pole ilus jutt ja puudutab ju kaudselt ka minu igapäevast tegevusvaldkonda. Aga siin ta siis nüüd on!

Pole saladus, et tänu karusnaha hindade jätkuvale tõusule on pettused nendega tavalised. Olen viimasel ajal üha rohkem nii tänavapildis märganud toredaid ja kenasid naisterahvaid, kes kannavad uhkusega minu jaoks arusaamatu looma kasukast valmistatud vesti. Neid veste iseloomustab karvkatte ebaühtlus, väike tihedus ja alati on nad mitte naturaalsed vaid värvitu (mis iseenesest pole patt, pigem moekas). Lasnamäel või ka mujal kauplustes olen selliste karusnahast vestide kohta ka mõnel korral müüjatelt pärinud naha päritolu kohta. Kõige sagedamini öeldakse, et värvitud rebane. Päritolu kas Poola või Türgi, kuid pikemal vestlusel selgub, et üks Hiina kaup kõik! Nende vestide eripäraks on madal hind: ca 200-250 eur, mis muudab nad ilmselt just nooremate seas populaarseks.

NO NEED POLE REBASED, TEE VÕI TINA!

Probleem on aga selles, et olen karusnahkadega tegelenud tänaseks mitu aastat ja näinud väga erinevaid metsa- ja farmiloomi. Liike, millest olen midagi valmistanud, tuleb ikka juba paarikümne ringis, kuid midagi nii koledat ja mannetut, kui need väidetavad „rebased“, annab otsida!  

Paraku on nii, et kui karuslooma karv värvida, seda töödelda, pügada, vms, siis palja silmaga on võimatu ka proffil öelda, mis loom see täpselt on. Just seepärast arvasin minagi mõnda aeg, et ju seal Hiinas siis sellised „erilised“ rebased elavad, kelle kasukast midagi ilusamat teha ei kannata. Mis siis, et madal lõpptoote hind ja mitmekihiline tarneahel lubab tootja hinnaks arvata mitte rohkem kui 50 eurot. Meie metsade pargitud rebaste hulgihind algab täna 40 eurost (üksikostude korral alates 100 eur) ja ühele natukenegi korralikule vestile kulub 2 loomanahka nagu niuhti. Hõberebase tööstuste hulgihind on täna turul tõusnud juba üle 200 euro tükist....Kusagile peaks mahtuma veel tööraha ja tootja kasum. Kui teoreetiliselt on võimaik selliseid odavaid veste ja poolaksukaid õmmelda 5-7cm tükikestest ehk jääkidest, mida müüakse turul kilokaupa soodsalt (ja seda ka Hiinas, Kreekas ja Türgis massiliselt tehakse), siis jääb ikkagi arusaamatuks kasutatud karva päritolu.

Olen teemat siit-sealt uurinud ja kipun arvama, et asi on siiski rebastest kaugel. Parimal juhul on tegu Hiina rahvustoiduks oleva tavalise segaverilise kassiga, keda lisaks toiduvalmistamisele eksporditakse miljonites eksemplarides ka  (karusnaha ja nahaparkijate abil) moetööstusesse.  Ma ei julge küll oma teooria kohta pead anda, kuid paremat selgitust mul nende „odavvestide“ kohta lihtsalt pole (jänese ja küüliku tunnen ma iga hetk ära, rebase samuti).

Igaks juhuks soovitan kõigile karusnahast lugu pidavatele naistele oma kasukas või vest ikka tellida sealt, kus näete ka konkreetset algupärast loomanahka oma täies ilus, mitte ei pea leppima „kahtlase rebasega“. Turul ja bussijaamas seda kahjuks välistada ei saa.

Vaadake neid videoid siit ja saate ehk aru, miks ma usun, et Hiinast ei tule meile mitte üksnes kvaliteetset karusnahka......

Esimene video räägib kasside söömisest Hiinas:

Teise video leiate sellelt lingilt ja see räägib karusnahaks püütavatest kassidest Hiinas...:

http://www.peta2.com/actions/dog-and-cat-fur/

PS! Minu ämm, kes kasvatab samuti kasse (täna on tal neid 14) ja on neid kümnete kaupa tänavatelt päästnud, steriliseerinud ja ravinud, teadis mõne aasta eest rääkida põrandaalustest kassipüüdjatest Tallinna kesklinnas, kellega võisteldes ta kasse päästa püüdis. Need öösiti autoga hulkuvaid kasse püüdnud tüübid ei olnud mu ämma sõnul mitte varjupaigast, vaid püüdsid kasse väidetavalt nahatöötlemise eesmärgil. Ei suuda ka seda kinnitada, kui vaevalt, et need jutud niisama õhust tekivad....

Mida teha vana kasukaga? Viis uhket patja!

Te ei kujuta ette, millise pöörase klikkimise minu blogis põhjustas mõne päeva eest avaldatud konkurss Edgar Savisaarele mütsimudeli valimiseks: kolme päevaga ligi 4000 vaatamist!!! Tänan kõiki, kes vaevaks võtsid sisse vaadata! Peagi saavad võidumudelid selgeks ja siis asun tööle, et enne suuri külmi midagi lahedat ja väärikat meie linnapeale valmis meisterdada. Parim ettepanek (mis tuli ajalehe Kesknädal kommentaaridest) kõlas vähemasti asjatundlikult: „Müts peaks olema ka igapäevaselt praktiline. Ilma irooniata ütleks,et voodri all peaks olema kaitsekiht, mis peletaks Toompealt tuleva kahjuliku kiirguse!“. Just nii saabki olema, härra kommentaator!

Seekord tahtsin kirjutada aga karusnaha taaskasutusest, mis läänes väga popp, Eestis aga veel üldse mitte)))

Niisis: kahjuks või õnneks, kuid köösneri töö ei seisne vaid uute efektsete karusnahast toodete loomises. Umbes pool minu tööst on seotud aastate eest hangitud kasukate kaasajastamisega. Probleem, mida kunagiste moodsate, kuid tänaseks närtsinud kasukate omanikud alati ei mõista, on see, et 10-15 aastat vana kasukat ümber õmmelda on väga riskantne. Üldjuhul aastaid liigsoojas (üle +6 kraadi) ja kuivas korterikapis hoitud karusnahast on saanud käes pudenev paberisarnane moodustis, mida on parem mitte mudida.  

Eelmisel nädalal toodi mulle remontida üks vana ja väärikas hundinahast kasukas. Tõeliselt kvaliteetne töö, suurepärased nahad. Proual oli kasukaid mitu ja sedagi iludust oli ta aastate jooksul kandnud vaid mõne üksiku korra – kui ikka väga külm oli!! Arvestades hundinahkade haruldust (Eesti jahimeeste seltsis on piisavalt neid mehi, kes pole aastakümneid metsas käies selle aja jooksul kordagi hunti näinud!!!) ja kõrget hinda, samuti tipptasemel töötlust, võiks selline kasukas uuena maksta vähemalt 3000 eurot. Kasutatuna müüakse  kasutatud analooge Ebays 100-200 euroga. Tuleb nukralt möönda, et erinevalt paljukõneldud legendisest, pole karusnahk siiski igavene. Isegi hundi oma mitte. Soodsad küülikukasukad võivad juba paari aastaga kaotada 90% oma väärtusest ja ilust. Just seepärast olin tööd vastu võttes väga mures, milline on selle naha olukord, kas teda kannatab ümber töödelda. Voodri eemaldamine andis õnneks lootust – sellest kasukast saab veel asja!

No see oli ikka hulga ilusam kasukas kui see hundinahkne siin pildil: 

Kuid kui olla päris aus, siis mina vanast kasukast uut jopet või vesti ei teeks! Kuigi see on võimalik ja sageli ka oma vanasse sõpra armunud kliendi soov, soovitaksin pigem aegunud karvasest sõbrast vormida stiilseid patju. mis kaunistavad igat kodu! Ühest korralikust kasukast saab viis patja kindlasti! Eriti lahedad on mitmete värvikombinatsioonide ja mustritega padjad, mis annavad toale uue hõngu. 

Näiteks midagi sellist:

või siis sellist:

Head inimesed: kui teil on kodus vana kasukas, mida te enam ei kanna, siis ärge arvake, et need tuleb ära visata või veel aastateks „paberduma“ jätta! Ei, tooge nad parem minu juurde ja te saate vastu imekenad sisustuskatted oma tugitoolidele, patjadele, vooditele, jne.  

Siinkohal lisan isutekitamiseks mõned pildid karusnahksetest patjadest ja katetest. 

Kui keegi tahab endale vanst kasukast patju teha, siis ühe padja loomise hinnaks on 20-100 eur, sõltuvalt, mis tehnikaga ja kui väikestest mustritükkidest selle kokku meisterdame!