10.novembril sai täis aeg, mil lõin kokku konkursi „otsime linnapeale mütsi“. Huvi oli teema vastu suur, mõni arvas, et teeme nalja, mõni jälle võttis liiga tõsiselt)). Rahva tahtel sai müts välja valitud, ja nii kurb kui see ka mulle ei tundu, sai enim hääli tavapärasest kõrgem ja soliidsem läkiläki! Just see siin!
Kuigi läkiläkid pole just minu lemmikud, kuna neis üldjuhul napib elegantsust, on see mudel siiski päris hea kompromiss soliidsuse,väärikuse ja praktilisuse osas.
Kohe päev pärast konkurssi lõppu helistas ka Edgar Savisaare üks sekretäridest Katja ja uuris, kas mudel on välja valitud! Ja andis linnapea pea ümbermõõdu!
Nüüd siis olen mitu päeva nuputanud, mida selle mudeliga teha ja olen jõudnud järeldusele, et teen kaks eri mudelit: ühe sarnase läkiläki hõberebasest ja siis veel teise: umbes sama kõrge ilma kõrvadeta naaritsast mütsi. Mõlemasse mütsi integreerin sümboolselt ka Tallinna linna sümboolikat. Las siis lugupeetud linnapea ise valib, kumba endale soovib! Või siis, kumb paremini Toompealt tema suunas levivate pahade mõtete vastu kaitseb (nagu soovitas üks Kesknädala lugeja).
Ja nagu lubatud, saab ka üks meie konkursi kuulutuse jagajatest ka endale samasuguse mütsi. Selleks õnnelikuks on fortuuna tahtel .....Guido Lindmäe!
Mõtlesin väga kaua enne kui selle postituse julgesin teha. See
pole ilus jutt ja puudutab ju kaudselt ka minu igapäevast tegevusvaldkonda. Aga
siin ta siis nüüd on!
Pole saladus, et tänu karusnaha hindade jätkuvale tõusule on pettused nendega tavalised. Olen viimasel ajal üha rohkem nii tänavapildis märganud toredaid ja kenasid naisterahvaid, kes kannavad uhkusega
minu jaoks arusaamatu looma kasukast valmistatud vesti. Neid veste iseloomustab
karvkatte ebaühtlus, väike tihedus ja alati on nad mitte naturaalsed vaid värvitu (mis iseenesest pole patt, pigem moekas). Lasnamäel või ka mujal kauplustes olen selliste karusnahast vestide kohta ka
mõnel korral müüjatelt pärinud naha päritolu kohta. Kõige sagedamini öeldakse,
et värvitud rebane. Päritolu kas Poola või Türgi, kuid pikemal vestlusel
selgub, et üks Hiina kaup kõik! Nende vestide eripäraks on madal hind: ca
200-250 eur, mis muudab nad ilmselt just nooremate seas populaarseks.
NO NEED POLE REBASED, TEE VÕI TINA!
Probleem on aga selles, et olen karusnahkadega tegelenud
tänaseks mitu aastat ja näinud väga erinevaid metsa- ja farmiloomi. Liike,
millest olen midagi valmistanud, tuleb ikka juba paarikümne ringis, kuid midagi
nii koledat ja mannetut, kui need väidetavad „rebased“, annab otsida!
Paraku on nii, et kui karuslooma karv värvida, seda
töödelda, pügada, vms, siis palja silmaga on võimatu ka proffil öelda, mis loom
see täpselt on. Just seepärast arvasin minagi mõnda aeg, et ju seal Hiinas siis
sellised „erilised“ rebased elavad, kelle kasukast midagi ilusamat teha ei
kannata. Mis siis, et madal lõpptoote hind ja mitmekihiline tarneahel lubab
tootja hinnaks arvata mitte rohkem kui 50 eurot. Meie metsade pargitud rebaste
hulgihind algab täna 40 eurost (üksikostude korral alates 100 eur) ja ühele natukenegi korralikule vestile kulub 2 loomanahka
nagu niuhti. Hõberebase tööstuste hulgihind on täna turul tõusnud juba üle 200 euro tükist....Kusagile
peaks mahtuma veel tööraha ja tootja kasum. Kui teoreetiliselt on võimaik selliseid
odavaid veste ja poolaksukaid õmmelda 5-7cm tükikestest ehk jääkidest, mida müüakse turul
kilokaupa soodsalt (ja seda ka Hiinas, Kreekas ja Türgis massiliselt tehakse),
siis jääb ikkagi arusaamatuks kasutatud karva päritolu.
Olen teemat siit-sealt uurinud ja kipun arvama, et asi on
siiski rebastest kaugel. Parimal juhul on tegu Hiina rahvustoiduks oleva
tavalise segaverilise kassiga, keda lisaks toiduvalmistamisele eksporditakse miljonites
eksemplarides ka (karusnaha ja
nahaparkijate abil) moetööstusesse. Ma ei
julge küll oma teooria kohta pead anda, kuid paremat selgitust mul nende „odavvestide“
kohta lihtsalt pole (jänese ja küüliku tunnen ma iga hetk ära, rebase samuti).
Igaks juhuks soovitan kõigile karusnahast lugu pidavatele
naistele oma kasukas või vest ikka tellida sealt, kus näete ka konkreetset
algupärast loomanahka oma täies ilus, mitte ei pea leppima „kahtlase rebasega“. Turul
ja bussijaamas seda kahjuks välistada ei saa.
Vaadake neid videoid siit ja saate ehk aru, miks ma usun, et
Hiinast ei tule meile mitte üksnes kvaliteetset karusnahka......
Esimene video räägib kasside söömisest Hiinas:
Teise video leiate sellelt lingilt ja see räägib karusnahaks püütavatest kassidest Hiinas...:
http://www.peta2.com/actions/dog-and-cat-fur/
PS! Minu ämm, kes kasvatab samuti kasse (täna on tal neid
14) ja on neid kümnete kaupa tänavatelt päästnud, steriliseerinud ja ravinud,
teadis mõne aasta eest rääkida põrandaalustest kassipüüdjatest Tallinna
kesklinnas, kellega võisteldes ta kasse päästa püüdis. Need öösiti autoga hulkuvaid
kasse püüdnud tüübid ei olnud mu ämma sõnul mitte varjupaigast, vaid püüdsid
kasse väidetavalt nahatöötlemise eesmärgil. Ei suuda ka seda kinnitada, kui
vaevalt, et need jutud niisama õhust tekivad....
Te ei kujuta ette, millise pöörase klikkimise minu blogis põhjustas mõne päeva eest avaldatud konkurss Edgar Savisaarele mütsimudeli valimiseks: kolme päevaga ligi 4000 vaatamist!!! Tänan kõiki, kes vaevaks võtsid sisse vaadata! Peagi saavad võidumudelid selgeks ja siis asun tööle, et enne suuri külmi midagi lahedat ja väärikat meie linnapeale valmis meisterdada. Parim ettepanek (mis tuli ajalehe Kesknädal kommentaaridest) kõlas vähemasti asjatundlikult: „Müts peaks olema ka igapäevaselt praktiline. Ilma irooniata ütleks,et voodri all peaks olema kaitsekiht, mis peletaks Toompealt tuleva kahjuliku kiirguse!“. Just nii saabki olema, härra kommentaator!
Seekord tahtsin kirjutada aga karusnaha taaskasutusest, mis läänes väga popp, Eestis aga veel üldse mitte)))
Niisis: kahjuks või õnneks, kuid köösneri töö ei seisne vaid uute efektsete karusnahast toodete loomises. Umbes pool minu tööst on seotud aastate eest hangitud kasukate kaasajastamisega. Probleem, mida kunagiste moodsate, kuid tänaseks närtsinud kasukate omanikud alati ei mõista, on see, et 10-15 aastat vana kasukat ümber õmmelda on väga riskantne. Üldjuhul aastaid liigsoojas (üle +6 kraadi) ja kuivas korterikapis hoitud karusnahast on saanud käes pudenev paberisarnane moodustis, mida on parem mitte mudida.
Eelmisel nädalal toodi mulle remontida üks vana ja väärikas hundinahast kasukas. Tõeliselt kvaliteetne töö, suurepärased nahad. Proual oli kasukaid mitu ja sedagi iludust oli ta aastate jooksul kandnud vaid mõne üksiku korra – kui ikka väga külm oli!! Arvestades hundinahkade haruldust (Eesti jahimeeste seltsis on piisavalt neid mehi, kes pole aastakümneid metsas käies selle aja jooksul kordagi hunti näinud!!!) ja kõrget hinda, samuti tipptasemel töötlust, võiks selline kasukas uuena maksta vähemalt 3000 eurot. Kasutatuna müüakse kasutatud analooge Ebays 100-200 euroga. Tuleb nukralt möönda, et erinevalt paljukõneldud legendisest, pole karusnahk siiski igavene. Isegi hundi oma mitte. Soodsad küülikukasukad võivad juba paari aastaga kaotada 90% oma väärtusest ja ilust. Just seepärast olin tööd vastu võttes väga mures, milline on selle naha olukord, kas teda kannatab ümber töödelda. Voodri eemaldamine andis õnneks lootust – sellest kasukast saab veel asja!
No see oli ikka hulga ilusam kasukas kui see hundinahkne siin pildil:
Kuid kui olla päris aus, siis mina vanast kasukast uut jopet või vesti ei teeks! Kuigi see on võimalik ja sageli ka oma vanasse sõpra armunud kliendi soov, soovitaksin pigem aegunud karvasest sõbrast vormida stiilseid patju. mis kaunistavad igat kodu! Ühest korralikust kasukast saab viis patja kindlasti! Eriti lahedad on mitmete värvikombinatsioonide ja mustritega padjad, mis annavad toale uue hõngu.
Näiteks midagi sellist:
või siis sellist:
Head inimesed: kui teil on kodus vana kasukas, mida te enam ei kanna, siis ärge arvake, et need tuleb ära visata või veel aastateks „paberduma“ jätta! Ei, tooge nad parem minu juurde ja te saate vastu imekenad sisustuskatted oma tugitoolidele, patjadele, vooditele, jne.
Siinkohal lisan isutekitamiseks mõned pildid karusnahksetest patjadest ja katetest.
Kui keegi tahab endale vanst kasukast patju teha, siis ühe padja loomise hinnaks on 20-100 eur, sõltuvalt, mis tehnikaga ja kui väikestest mustritükkidest selle kokku meisterdame!