Uus põlvkond eelistab kasukatele veste!

Olen aru saanud, et 20-40 põlvkond on karusnaha avastanud ennemini vestides kui vanema põlvkonna armastatud kasukates. Viimasel nädalal avaldatut pildid Evely Ventsli vestist tõid meie õuele üle 30 hinnapäringu vestidele. Sain taaskord aru, et  kuna tegu on tootega, mida ostetakse 1-2 korda elus, siis pole inimestel selget arusaamist, mis kui palju maksab.

Siin siis nüüd väike spikker:

1.       Kui tahta karusnahast vesti alla 300 eur, siis tuleb leppida poes müüdavate Hiina massitoodangu vestidega, mille puhul võib kahelda nii kvaliteedis, karusnaha ehtsuses ja vanuses. Itaaliast sellise hinnaga midagi koralikku ei saa, ärge uskuge neid, kes vastupidist väidavad. Minu kogemus ütleb, et sageli on need vestid tehtud imepisikestest karusnaha jääkidest, neid kavalalt kokku kombineerides ja küllat palju on nn värvitud rebase vms nime taga peidus värvitud ja pügatud koerad ja kassid. PÄRIS KINDLASTI ei saa selle raha eest uhket vesti.

2.       300-500 eurot on juba selline hinnaklass, kust võib leida armsaid miniveste rebasest, kährikust, küülikust, jne. Neil on juba stiili ja ka kvaliteet tavaliselt kõrgem.

3.       500-900 eurot on vahemik, kus saab juba endale korraliku ja ilusa idividuaalvesti odavamast karusnahast. Värvitud rebane, pügatud ja värvitud kobras või kährik oleks parimad soovitused. Nad näevad välja väga head!

4.       900-1500 eurot on hinnaklass, kus ka minult on enim tellitud veste, kuid samas hinnaklassis leiab ilusaid tooteid ka internetipoodidest. Tõsi, viimaste puhul ei saa olla kindel karusnaha vanuses ja kvaliteedis: on olnud juhtumeid, ja mitte vähe, kus müüakse internetis ka soliidsete firmade poolt hea hinnaga veste, mille vanus tundub olevat vähemasti 5-6 aastat. Selles hinnaklassis saab juba rääkida luksuslikust kraest, pikemast mudelist,kallimast karusnahast nagu hõberebane, polaarrebane, ilves, naarits, hunt, jt

5.       1500+ on individuaalõmbluse maalmas juba vestid, milles kasutatud karusnahk peab olema väga efektne ja kallis, mängu tulevad vaid farmiloomad eriti koheva ja särava karvaga, soobel, kuldne naarits, jne.  Siis võivad hinnad ulatuda ka 3000-4000 euroni. Selliseid tooteid ei saa odavamalt ka internetist luxtootjatelt, pigem vastupidi, sest sooblit pole mõtet müüa alla 3000 euro.

See spikker pole mingi absoluut, kuid vähemasti minu arvates on hinnaklassid sellised.

Kui nüüd küsida, mida ja miks peaks keegi eelistama, siis soovitan:

1.Kõigepealt määrake on eelarve hinnalagi. Uuriga, kas saab ka osta järelmaksuga. Mina näiteks pakun sellist võimalust.

2. Kui hinnalage pole või see on määratud, tasuks tutvuda eri karusnahkade sobivuse ja meeldivusega teile. Mitte igaühele ei sobi kõik karusnahad ja mitte kõik värvid ei kaunista kõiki inimesi samoodi. Kui tahta rõhutada taljet, siis tuleks mõelda, kas liigne kohevus on vajalik.

3. Kui karusnahad, värvitoonid, õmblusmustrid, jms läbi mõeldud, võiks alles rääkida teid kaunistavast isikupärasest disainist. Siin ei maksa kokku hoida raha ja aega, sest kui juba 1000 eurot kulutada, siis pigem asja eest, mis eristuks ja just teid väga ilusaks teeks.

Lõpetuseks: pole olemas koledat karusnahka, on olemas ebakvaliteetne ja vana nahk, maitsetu ja lame karusnahale sobimatu stiil ning ebakorretne õmblustöö. Karusnaha puhul, kus kokku vaja sobitada naturaalseid värve ja eri pikkuse ning tihedusega karvu, on riskid valesti kombineerida küllalt suured. Just seepärast soovitan võtta aega, mõelda korralikult ja lasta omale õmmelda väga korralik vest. Ja kui tahate olla praktiline, siis mõelge kohe alguses ka selle, kas vesti juurde peaks kuuluma ka lukuga eemaldavad karusnahast või nahast varrukad, et ka külmal ajal seda mugav kanda oleks.

NB! Kõik piltidel olevad tooted on disainitud ja õmmeldud minu poolt 2013-2014 aastal.

Mida tuleks endalt küsida enne karusnahast vesti ostmist

selle pika vesti tegin eelmisel sügisel ja tema omanik tähelepanu puuduse all ei kannata!

Olen tähele pannud, et ligi pooled minu toredatest klientidest tahavad omale just karusnahast VESTI. Omakorda neist vestisõpradest eelistavad üle poolte naturaalset punarebast. Pole ka ime, sest punarebase kasuks räägib väga palju asjaolusid:

Esiteks: punarebase karusnaha värv on olemuselt soe ja tekitab kandjas positiivse emotsiooni

Teiseks: toneerimata ja värvimata rebase punakas, pruun ja valge värvikombinatsioon on silmatorkav, ilus ja luksuslik ning üllatavalt sobib enamus naistele. Isegi neile, kes arvavad, et neile vaid naarits passib.

Kolmandaks: tegu on kõige odavama Eestis kättesaadava karusnahaga, mille hind tänu tublidele kohalikele jahimeestele jääb alla nii kährikule, koprale, naaritsale, nugisele, ilvesele, jpt metsakonkurentidele. Tõsi, kui valida aga farmirebane, kerkib hind mitmekordseks. Aga seni oleme õnnelike metsaloomadega üldjuhul hakkama saanud.

Neljandaks: rebane on soe ja vastupidav väga paljudeks aastateks, kui teda just mitte umbses kilekotis säilitadaJ

Olgu, kujutame ette, et ka teile meeldib punarebase karusnahk ja soovite omale vesti. Selleks, et sellest saaks selline vest, millest te lahkuda ei sooviks ei päeval ega öösel, tuleks endale esitada järgmised lihtsad küsimused:

1.       Kus ma vesti põhiliselt kannan. Osad kannavad vesti talvel paksu dzempriga autosse ja tagasi jalutades kasuka asemel. Osad kannavad siseruumides ja panevad õues talle jope peale. Kastuskohast sõltub paljuski, kui soe peaks vest olema! Kui kasutada õmblustehnikaid ja õmmelda karunahk naharibade ja mustrite abil suuremaks, tekib vähenenud karusnaha pinna arvelt koheselt küsimus, kas peaks panema ka voodri ja kui, siis kui paksu.

2.       Kui pikk peaks olema vest. Küsimus on mitte vaid stiilis, vaid ka praktilisuses: lühikese vestiga saad istuda kasvõi 12h päevas, pika üle tuharate ulatuva vestiga pole soovitav mööda toole ja pinke nühkida – aasta-paariga kulub karv koledaks.

3.       Kas karusnahk peaks olema naturaalsest tervetest tükkidest õmmeldud, või peab olema kasutud naharibasid mustrite tekitamiseks. Mustreid saab teha erinevaid: vertikaalseid, horisontaalseid, kuusekesi, laiemaid ja kitsamaid. Naharibade vaheleõmblemine võib vesti hinda oluliselt kergitada, kui iga erinev muster annab samas karusnahale täiesti uudse väljanägemise  ja suurendab vahele õmmeldud naha ja spetsiaalsete riideribade abil ka vesti pinda märkimisväärselt. 1-2 rebasega võib saada pika vesti, millele muidu kuluks 4-5 rebast.

4.       Kas vestil peaks olema krae. Krae pole vaid iluasi, vaid ka praktiline meie kliimas, kus jahedama ilmaga tahaks oma kurku ja kaela tuule eest kaitsta. Kuid kui rääkida ILUST, siis uhke krae on alati efektsem ja muudab kantava vesti hinnalisemaks.

5.       Kas vest peaks hoidma taljesse? Karvast elukat ei õnnestu kunagi panna selga istuma nagu kleiti, kuid üha rohkemad soovivad toonitada on peenikest taljet ka kasuka ja vesti puhul. Taljesse õmblemisel võib-olla abiks naturaalse naha keskkohale või külgedele õmblemine või nahast vöö lisamine.

6.       Kas vesti ka kuidagi kaunistada? Üldiselt on paljud naised arvamusel, et karusnahka kaunistada prosside, nahast ääriste, välispidiste taskute jms ei tasu. Samas – sageli on see ainus viis oma rebast teiste omast eristada.

7.       Milline peaks olema vooder. Voodrite puhul pole küsimus vaid värvis ja mustris vaid ka materjalides. Tavalise voodririide asemele annab panna näiteks pehmest villasest lõngast kootud mustritega voodri, mis võimaldab vesti ka pahupidi kanda!

8.       Mis saab kapuutsist, mütsist, kinnastest ja kotist? Mitte just tihti, kuid kui vest on mõeldud kevadel õues jalutamiseks, võib kapuuts olla kena ja praktiline abiline.  Samuti on toon-toonis rebase karusnahast mütsike või pea pael sobilik kaaslane vesti juurde. Ja kuid käed ikkagi külmetavad, pole ju raske kaasa haarata samast karusnahast või efektsest tavanahast pikki kindaid! Ning mina isiklikult ei suuda juba ammu loobuda oma karusnahast käekotist..)

9.       Kas kapuuts ja nahast varrukad võiks käia lukuga vesti külge? Kuigi raha kulub rohkem, tasub kohe alguses mõelda, kas äkki oleks mõistlik vesti külge „projekteerida“ teisaldatavad nahast või karusnahast varrukad või kapuutsi: tahad, paned külge, tahad, võtad ära. See on praktiline meie ilmde juures.

Minu nõrkus: nahast riiete disainimine ja õmblemine

Tallinna Karusnaha Meistrid: nahktagi, nahast käevõru ja karusńahast peapael. Modell Sandra Sersant.

Paljude eestlaste jaoks ei ütle Rick Owensi nimi midagi. Teadlikumad seostavad teda ehk meie shokiansambliga Winny Puhh. Moeinimesed teavad Ricki kui suurepärast moeloojat. Konkreetselt minule on ta suureks inspiratsiooniallikaks just nahast riiete loomise valdkonnas.

Ja nahast riided on minu lemmikud! Paljud arvavad, et nahas on mässu ja isemeelsust, kuid minu arvates ka väärikust ja kättesaamatust. Me kanname Eestis liiga vähe nahka, see on kindel.

Mõtlesin, et kuna kevad tuleb ja meie ateljee jaoks tähendab see karusnahast toodete eritellimuste vähenemist ja nahast rõivaste ja kleitide tellimuse kasvu, siis riputan siia üles mõned inspireerivad pildid lahedatest nahast jopedest, seelikutest ja kleitidest, mida Eestist üldjuhul poest ei leia. Paljud neid toodetest pärinevad just Rick Owensi viimase paari aasta loomingust.

Nahast riided on mitte ainult praktilised, vaid nad on ka 2013-2014 aastal maailma moemekades ülipopulaarsed. Istun juba mitmendat õhtut ja püüan minagi järgmise paari nädalaga luua esmakordselt väikese nahast riiete kollektsiooni, et seda siis parimatele sõpradele näidata. Ideid on nii palju, et pea tahab lõhki minna aga hea nahk on kallis ja kõike paraku ei jõua..:)

Üks põhjustest, miks nahk on lisaks pükstele ja tagidele hakanud rohkem tungima igapäevasemate riiete maailma, on seotud naha töötlemise kvaliteedi tõusuga – ka väga peenest ja kergest nahast saab teha imelisi riideid. T-särke või kleite näiteks. Eestissegi satub väga erilisi mustrite ja värvidega nahanäidiseid Itaaliast, mis pärit suurte moefirmade tellimuste ülejääkidest, kuid kui tahad midagi saada, pead olema väga kiire, sest tavaliselt saab igast nahatükist vaid ühe toote, kui sedagi. Samas on meil aga Narvaski oma kvaliteetne nahatehas, kus tõsi, hinnad pigem NY vippide tasemelJ.

Kuniks minu nahast kollektsioon alles hoogu kogub ja valmib, vaadake neid pilte Rick Owensi ja teiste moeloojate suurepärastest kollektsioonidest.

Veel üks asi neile, kes kõrget hinda kardavad: nahast tooteid annab individuaalkorras õmmelda küllalt soodsalt. Võrreles karusnahaga näiteks. Keskmiselt olen jopesid teinud alates 450 eurost, mis pole unikaalse toote puhul midagi rääkimisväärset!

Näiteks just see, kõige ülemisel ja kõige alumisel pildil olev jope valmis meie atejees sügisel ja tema kandja Sandra Sersanti sõnul pole ta sellest mitme kuu jooksul lahkunud peaaegu kordagi:).

Tallinn 500 aasta eest: esimene eestlasest Tallinna meister oli köösner, hall orav enim hinnatud karusnahk!

Pole saladus, et minu üheks hobiks ja kireks on keskaaja rõivastus ja vibulaskmine. Olen erinevaid keskaegseid kostüüme õmmelnud päris palju ja neis ka ise vanalinnas 6 aastat igal suvel vibuinstruktorina töödanud, kuid ikka vaimustavad nad mind uuesti ja uuesti!

Kuigi olen läbinud nii giidi kui keskaegsete rõivaste valmistamise kursused, jagub üllatusi ikka ja jälle. Näiteks kuulsin hiljuti ühelt ajaloolaselt, et esimene keskaegses Tallinnas aadlikest-kaupmeestest sakslaste, taanlaste, rootslaste ja venelaste kõrval end sisse seadnud eestlasest oli minu ametikaaslane - köösner. Kas pole lahe!

Teades, kuivõrd olulisel kohal olid riietuses keskajal karusnahk, on mind alati üllatanud, miks ennast hilise keskaja rikka kaupmehe stiilis toidukohaks nimetav Olde Hansa restoran pole oma riietusse karusnahka sobitanud. 

Aga mida siis 500 aasta eest kanti? otsisin välja ühe sellise ajaloolaste kirjelduse 15-16 sajandi Tallinna kohta: 

Laialt kasutati Liivimaal rõivaste valmistamisel karusnahka, mis oli samuti üks han-

sakaubanduse tähtsamaid objekte ja mida liikus Liivimaa turul suures valikus

 Levinud olid nii haruldased ja kallid kui ka odavad karusnahad: “Kõrgema seisuse rahval oli seljas ilvese-, leopardi- ja nugisenahkadega, lihtsatel aga hundi-, kärbi- ja rebasenahaga vooderdatud kuued.”

Balthasar Russowi sõnu kinnitavad arhiiviallikad, lisades omakorda loetelusse orava-, metskitse-, saarma-, naaritsa-, soobli-, nirginaha jms. Tuleb arvata, et kasutati isegi kassinahka, näiteks kuulus ühele Tallinna kodanikule musta kassi nahaga vooderdatud (mith swartten katten fellen gefodert) mustast karteke’st krae (koller).

Tallinna köösnerite 1453.aasta skraa järgi otsustades oli oravanahk üks tavalisemaid, kuivõrd meistritööks nõuti kasukavoodrit oravanaha kõhu- ja selja-poolest ning hallipunakirjust oravanahast.

Samas oli orava talvine hall nahk (grauwerck) jälle kallihinnaline haruldus. Kõige odavam, kättesaadavam ja levinum oli koduloomade, eelkõige lamba- ja tallenahk. Isegi Tallinna köösnerite meistritööks oli muu hulgas lambanahkse naistekasuka valmistami-

ne.

Kas meeldivad sellised rõivad!?

Kas karusnahk saab olla eetiline?

Eesti kopranahk on üldjuhul vaid eetiline!

ja selline kena kott ka 195 euroga saadaval!

Kas pole huvitav, et Soomes, kus Saga Fursi nimeline väikefarmereid koondav karusnahaettevõte müüb aastas sadade miljonite eurode eest ülikvaliteetseid karusnahku üle ilma, ei leia te kogu riigis peaaegu ühtegi karusnaha ateljeed või kauplust? 

Põhjus on lihtne: Skandinaavias ja Soomes on roheline ajupesu juba suutnud murda aastatuhandadete pikkused traditsioonid. Mis siis, et on külm, ikkagi me karusnahka ei kanna. Ja kui on ikka väga külm, siis kanname karv sissepoole, et ei torkaks silma. Ja pigem kunstkarusnahaka kui pärisnahka.

Viimasel ajal on aga maailmas ning Soomeski leitud väike päästerõngas ja hakatud karusnahka laias laastus kaheks jagama: farmindus ja metsikud loomad. Esimene on paha ja teine tolereeritav. Metsaloomade nahad, mis on turul alati olnud odavamad, on hinnalt tõusma hakanud ja kohati farmiloomadega juba samal tasemel, kuna „eetiline karusnahk“ on kuum teema isegi Londoni Moenädalal.

Ka minule meeldib, et loomad saaks elalda vaba ja õnnelikku elu mitmeid aastaid enne kui neist saavad toit teistele loomadele või siis riidet või toit inimesele. Ma kipun uskuma, et inimesel on siiski õigus end ümbritevat loodust juhtida ja kujundada, kuid tegema peaks seda säästlikult ja mõistlikult.

Eestis pole eetiline karusnahk veel massidesse kandunud mõiste, kuid kui tellite minult mõne toote, siis alates veebruarist kirjutan kõigile toodetele, mis on valmistatud metslooma karusnahast, peale: „Happy Fur by Ilona Abdullajeva“. Et siis vähemasti klient teaks ja võiks ka alati uhkusega öelda, et tema kasukas on eetiline. 

Umbes nagu hübriid sõiduauto.